Isa

Triinu isa oli  juba mitu nädalat surnud, Triinu  oli lõpmatult kurb ja segaduses, sugulaste ja sõprade seas tuli ette  poleemikat, oli arvamusi vastakaid, et  kas Triinu ikka tegi õigesti , et annetas isa surnukeha anatoomikumile õppevahendiks.

Ühel ööl nägi  Triinu  unes, et   ta oli nagu  kusagil   kõrgete lagedega  korteris, aknast valgus sisse mõnusat , rahulikku rohelist valgust. Isa ütles  Triinule, et  tahtsid näha, kus elan, nüüd siis näed .

Maast laeni  oli seinas riiul, selle tagant oli krohv seinalt raasuke lahti pudenenud ja krohviraami nurka paistis veidi, isa ütles, et kui lapsed  ükskord sinna tulevad, parandavad ära, las praegu olla, see jääb riiuli taha nagunii.  Triinu  vaatas korteris ringi, mööblit  ei olnud, aga  tunne oli õdus. Kööki sai kuidagi nurga tagant, isa ütles et see on  Triinu ema teene,  et otseuks on kinni müüritud, aga tal on nüüd palju tööd, et uuesti otse toast kööki uus  uks teha.  Ühes toa  seinas oli üks uks, mille taga paistis palju  valgeid uksi, Triinu küsis, et miks neid nii palju on. Isa vastas, et sealt tulevad sisse kunagi lapsed, aga praegu pole neile ustele  võtmeid. Triinu  küsis, et kas  isa ise  ka sealt käib , isa ütles, et ei tema käib teisest uksest. Triinu, vaatas  sinna poole, kuhu isa näitas, seal oli nagu kena valge koridor ja ärkas üles. Triinu oli  rahulik ja rõõmus, tundis et polnud midagi valesti teinud ja isaga on kõik hästi.

  

Kaks pool kuud oli juba isa surmast, kui taas nägi Triinu  isa unes.

Triinu  nägi unes et, sõitis isaga tandemit, jalgrattaga ta selja taga, mööda ilusat maastikku.

Isa  oli noor ja lõbus, seljas oli  ümmargune seljakott punaste kirjadega, Triinu küsis , et mis tal seal  kotis on. Isa  ütles, et hakkame raadiot ehitama , kotis on raadioosad. Kui Triinu  koolitüdruk oli siis, oli isa talle õmmelnud kunstnahast õlakoti, kõik nimetähed õmbles peale ja, see seljakott nüüd sarnaneski tollase kotiga.

Triinu läks isaga nagu mingisse töökotta ja seal oli Triinu vanem poeg, kes tegi mingit  klaasist asjapulka, tal oli tehtud suur klaasist kast nagu akvaarium, kuhu olid  suured klaassilindrid akvaariumi seinast läbi torgitud. Ütles, et klaasi peal on kirjad ja kui need kleepsud ära võtta, pudeneb klaas sellekoha pealt kildudeks, siis pani klaastorud nendest kohtadest läbi.
Järsku  olid isa Triinuga  linnas maja õuel, kus nad olid 30 aastat koos elanud ja  hakkasid nagu küttepuid laduma aianurka, Triinu istutas  samas kõrval mingeid taimi ümber, isa hakkas tegema riidale alust.

Aiaplank  kahe maja vahelt  oli  ümber kukkunud ja kohati nagu lagunenud ja rebenenud.

Triinu läks  majja vett võtma klaasiga, majas oli alumisel korruse korteris üks lärmakas mees, kes oli  nagu kurimuri ja kisas, et ei tohi ohustada oma puuriidaga ta tamme. Triinu küsis talt vett juua,  mees pakkus Triinule küll vett, aga määrdunud klaasiga.  Triinu ütles, et tal on juba oma klaas,sellised vanaaegsed teeklaasid olid , millega hea toiduaineid mõõta,  sai vee,  läks  tagasi õue, vahepeal  oli uus uhke terve aed püsti pandud-kerkinud.

Isa  ütles, et pani betoonpostid ämbritesse ja neid saab sealt  lihtsalt  maast välja tõsta,  kui vaja.

Triinu hakkas õues   taimi  kastma, aga need olid juba kastetud, isa ütles, et vesi jooksis Triinu istutatud taimedele kasteks üle tee olevalt krundilt nii, et Triinu  ei pidanudki enam neid kastma.

Triinu ärkas ja mõtles, et imelik, see raadio ehitamise jutt, et kui Triinu väike oli, oli isa talle raadioarmastajate( komplekt dlja radijoljubitelei) komplekti ostnud, aga see raadio jäigi neil miskipärast ehitamata, et kuidas see nüüd unenäkku  kummitama tuli.
Triinu  mõtles, et kummaline uni, aga tunne oli soe ja helge ning mõtles isale tänuliku meelega,  et isa selliseid ilusaid unesid Triinule saadab.